Korvid tulid tagasi aukudega vales kohas

Pindamistöökoda tagastas eelmisel kuul kuus titaananoodi korvi. Korvid olid kasutuses vähem kui kümme kuud. Ostja esimene rida oli lihtne: "Teie korvid korrodeeruvad."

Kui korvid avanesid, olid alumised nurgad augud. Võrguseinad olid korralikud. Keevisõmblused olid korras. Tellimuses oli kirjas titaani klass.

Probleem ei olnud korvis. See oli korvide laadimise viis.

Happevaskkatte puhul peaks anoodikorv jääma täis õige suurusega vasetükke, laengu ülaosaga vedelikujoonest allpool ja vaba ruumi, et korv ei saaks pika vahetuse ajal kunagi kuivaks. Sellel liinil lisasid operaatorid korve ainult siis, kui vann tundus madal, ja aja säästmiseks lasid nad sisse liiga suuri praaktükke. Jääk ületas võrgusilma, jättis alumiste nurkade lähedale õhuvahed ja need nurgad jäid happele pooleldi kokku puutumata, samal ajal kui vool pidevalt möödus.

Titaanile ei meeldi anoodvoolu all poolniiske, poolkuiv olla. Passiivne kile puruneb seal, kus pind tsirkuleerib sukeldumise ja eksponeerimise vahel. Kui auk algab, töötab hape pragu ja auk kasvab kiiremini, kui kate suudab seletada.

Me ei vaielnud selle üle, et korv oli täiuslik. Saatsime garantiinõude asemel tagasi laadimiskirja: hoidke laeng 30 mm vedelikutasemest madalamal, kasutage sorteeritud tükikesi, mitte jääke, ärge kunagi laske korvil alla kahe kolmandiku täituvusest ja kontrollige igakuiselt alumisi nurki.

Ostja tellis korvid ümber kaks nädalat hiljem. Sama joonis, sama titaan. Erinevad tegutsemisharjumused.

Anoodkorvid ei ole kuluv osa, mille vahetate välja, kui need halvad välja näevad. Need on konteiner, mis ebaõnnestub, kui neid ümbritsevat protsessi ignoreeritakse.